akvaarium taimede ja kaladega

Kas oled märganud, et just ühes kohas akvaariumis on taimed kahjustunud?

akvaarium taimede ja kaladega
Kas oled märganud, et just ühes kohas akvaariumis on taimed kahjustunud? Ülejäänud akvaariumis on taimed ilusad, aga just ühes kohas paistavad taimed silma kollakate või pruunide leheäärtega kuni taim seal sootuks ära kaob või siis mingi aeg nagu läheb jälle ilusamaks, aga varsti uuesti hakkab justkui surema ja hääbuma. Taim nagu elaks, aga nagu ei ela ka.
 
Kui on nii, siis mõtle nüüd hoolega kuhu ja kuidas sa akvaariumisse väetiseid lisad. Ehk just võib-olla see üks nurk on koht, kuhu sa väetisi lisad. Võib tekkida küsimus, et mis on pistmist taimedel ja väetise lisamisel. Väetis teeb taimedele ainult head või kas on ikka nii?!
 
Väetis on ju tegelikult kontsentreeritud aine/vedelik, mis sisaldab vajalikke toitaineid kasvuks. Ühesõnaga võib olla mõne jaoks liiga kange kui lehtede lähedale satub ehk see võib lehti kõrvetada. Väetist otse vette valades jõuab see kõrvetada taimi enne kui seguneb ilusti ülejäänud veega. Siinkohal ei aita muu kui väetist eelnevalt lahjendada anumas (akvaariumi)veega. See kui suure koguse veega on vaja eelnevalt lahjendada sõltub sinu taimedest ja väetisest.
 
NB! Ühtegi väetist ei tohiks otse vette lisada, sest kui sel hetkel ujub kala läbi kohast, kuhu sa valad, saab ka tema kõrvetada ning tagajärjed võivad kurvad olla.
 
Antud jutt kehtib ainult juhul kui akvaariumitaimed on igati terved ja ilusad ning kõik eeldused soodsaks kasvuks on loodud kogu akvaariumis.
Sinivetikas akvaariumi klaasil

Tsüanobakter ehk sinivetikas

Sinivetikas akvaariumi klaasil

Tsüanobakterid (Cyanobacteria; traditsiooniline nimetus Cyanophyta) ehk tsüanoprokarüoodid ehk sinivetikad ehk sinikud on peamiselt vees elavad bakterid. Neid leiab tegelikult kõikjal kus leidub vett: lompidest, niisketelt pinnastelt, puukoorelt, veekogudest nii soolases kui ka magevees,  polaaraladelt, troopikast ja ka ajutiselt niisketelt kividelt kõrbest. Raske uskuda, aga mõned liigid elavad isegi loomade karvade vahel, andes loomale roheka varjundi, nagu vihmametsades elavatele laiskloomadele vihmaperioodil. (Võid googeldada green mammals või sloth.)

Tsüanobakterid ei ole lähedases suguluses teiste vetikateks nimetatavate organismidega. Tegelikult pole nad päris vetikad, vaid niisketes kohtades ja vees elavad fotosünteesivad bakterid. Nad sarnanevad ehituselt bakteritele, kuid eluviisi ja välimuse poolest vetikatele. See on ka põhjus, miks nende vastu ei saa päris samamoodi võidelda nagu vetikate vastu. Nimi sinivetikas on seetõttu eksitav.  Tsüanobakter on niitja struktuuriga, kasvab kiiresti ja võib katta taimede lehed, dekoratsioonid, tehnika, põhjapinnase ja klaasi (iga võimaliku pinna akvaariumis). Väljakorjamisel puruneb kiiresti ja levitab pisikesi osakesi, mis on sageli inimsilmale nähtamatud, ka mujale akvaariumisse. Kuigi tsüanobakteri paralleelnimetus on sinivetikas, pole nad kõik tingimata sinakasrohelist värvi. See võib varieeruda rohelise, pruuni, musta ja isegi punaka värvi vahel.

Tsüanobakter sinivetikas käel Tsüanobakter põhjapinnasel

Enamus tsüanobakterite liike ei ole kaladele otseselt ohtlikud. Antud juhul ei toimi vetikatoiduliste kalade ja tigude sissetoomine akvaariumisse, sest tegu ei ole vetikaga vaid bakteriga. Kalad lihtsalt ei söö seda. Erand on spirulina, mis on üks väheseid söögiks kõlbavaid sinivetikaid, aga see ilmselgelt ei ole see liik, mis sul akvaariumis on. Taimedele ei ole sinivetikas hea, sest kui see kasvab lehel, siis ta blokeerib ära valguse, aga taimedel on valgust vaja.

Sinivetikas taimede lehtedel Sinivetikas akvaariumis

Miks sinivetikas tekib?

Sinivetika tekkepõhjuseks on tavaliselt üleliigsed jääk- ja toitained (N03, PO4, lämmastik). Nende kasvu soodustavad eriti fosfaadid (P04), mille kõrge tase tekib jäätmete lagunemisest ja akvaariumi mittehooldamisest. Fosfaatide allikad on söömata toit, taimede ja vetika lagunemine, väljaheited, surnud loomad akvaariumis, akvaariumisoolad ja mõnes piirkonnas võib kraanivesi rohkem fosfaate sisaldada kui tahaksid.  Tsüanobakterite põhjuseks on tavaliselt nagu juba öeldud liigsed toitained ehk vähene akvaariumi hooldamine, liigne valgus, kehv veeringlus (vesi ei ringle korralikult näiteks dekoratsioonide ja taimede juurest/tagant, kuid see ei ole alati määrava tähtsusega), püsiv kõrge veetemperatuur (eriti suvel) ja loomulikult antud bakteri sissetoomine taimedega, vee või mõne muu viisiga. Seega soe ja toitainete rikas vesi on sinivetikale ideaalseks elukeskkonnaks. Suvel on oluline hoida veetemperatuur akvaariumis madalana. Täpsemalt vaata kuidas seda teha siit.

Sinivetikas suudab fotosünteesida ka madala valgusintensiivsuse juures ehk akvaariumi pimendamine alati ei aita. Ikkagi tuleks vältida liigset valgust.

Kuidas ennetada sinivetika teket?

Kuna toitainete üleküllus on üks peamisi faktoreid, siis regulaarsete veevahetuste tegemine (20-30%)  ja akvaariumi hooldamine aitab ennetada nii vetikate ja ka tsüanobakterite võimutsemist. Nitraatide ja fosfaatide kõrge tase soodustab igat tüüpi vetika ja bakterite kasvu.

Väldi kalade ületoitmist. Anna toitu väikeste portsjonitena, mille kalad jõuavad korraga ära süüa. Vaata, et toit ei jääks põhja vedelema või veepinnal olevatesse taimedesse kinni. Kõik üleliigne tuleks eemaldada. Kalatoidu lagunemisel tekib fosfaat, mis soodustab sinivetika kasvu. Liigse toidu ja väetise saab veest eemaldada veevahetusega. Testi, kas sul ikka on vaja akvaariumisse lisada fosfaati (PO4) või nitraati (NO3). Kui lisad fosfaati (PO4) ja testide järgi antud aine tase ei tõuse vees, siis peab kaaluma uue veetesti soetamisele, sest kahjuks mõnikord nad valetavad.

Ka valgusel on oma roll. Jälgi, et akvaarium ei oleks aknale liiga lähedal ja peale ei paistaks otsest päikesevalgust. Õppige tundma oma akvaariumi ja leidke sellele sobiv lambi põlemisaeg. Olenevalt taimede, väetiste ja muudest faktoritest võib 10 tundi valgust mõnes akvaariumis panna vetika ja ka sinivetika vohama. Kui aga lühendada valgusti põlemisaega, siis võib see taanduda ja sootuks kaduda. Kuid tavaliselt ainult sellest ei piisa. Ka vanad lambipirnid võivad aidata vohamisele kaasa.

Üheks sinivetika soodustavaks teguriks peetakse ka mittekorraliku veeringlust. Kui akvaariumis on palju taimi või dekoratsioone või lihtsalt filter on nõrk, siis väheliikuvamatesse kohtadesse võib tekkida sinivetikas. Näiteks põhjapinnas on vastu klaasi ning valgus paistab sinna peale. Vaata allolevat pilti. Kuid see ei ole kindel reegel.

sinivetikas põhjapinnase ja klaasi vahel

Tsüanobakterist on väga raske lahti saada, sest see suudab jääda ellu ka väga rasketes tingimustes. Tegelikult ei ole leitud ühte kindlat põhjust, miks see tekib. See on pigem kombinatsioon kehvast hooldusest, valest valgusest ja soojusest.  Lihtsam on seda ennetada kui võidelda tagajärgedega.

Kuidas sinivetikast vabaneda?
  • Vesinikperoksiid (H2O2)

3% vesinikperoksiidi tuleb süstida otse sinivetika koldesse. Mitte mingil juhul ei tohi mehhaaniliselt eemaldada (klaasilt kraapida, ribadena ära tõmmata), sest nii lendab see üle terve akvaariumi laiali ning hiljem on sellest hulga raskem lahti saada. Vesinikperoksiidiga tuleks tegutsema asuda kohe kui näed kasvõi väikest sinivetika kollet akvaariumis.

H2O2 on tugev oksüdeerija. Oksüdeerimise käigus laguneb vesinikperoksiid (H2O2) hapnikuks (O2) ja veeks (H2O).

Enamus taimed kannatavad antud ainet ning seepärast ei tohiks karta taimel olevat kollet. Mõned taimed võivad heledamaks muutuda ajutiselt, kuid see ei ole ilmtingimata märk sellest, et taim on surnud. Samblad kahjuks nii hästi ei talu vesinikperoksiidi ja saavad kahjustada, aga parem väike samblakadu kui tsüanobakter akvaariumis. Filtrisse ei tasu seda süstida, sest tapab kasulikud bakterid.

Süstimisega tuleb olla täpne, sest see laguneb valguse toimel suhteliselt kiiresti hapnikuks ja veeks. Süstimise ajaks peaks välja lülitama filtri, et aine jõuaks ikka sinivetikani, mitte ei läheks kohe mööda akvaariumit laiali. Ohutuse mõttes tuleks teod, kalad ja krevetid süstitavast kohast eemale ajada. Kui sinivetikas hakkab eraldama mullikesi, siis see tähendab, et aine toimib ehk oksüdeerub.

Internetis leidub erinevaid soovitusi doseerimise kohta. Võimalikult ohutuks kasutuseks võiks doseerida 8 kuni 15ml 50 liitri vee kohta. Tundlikumate krevettide ja noorkalade puhul alusta väiksemast kogusest ning vajadusel suurenda. Ei soovita annust suurendada üle maksimumi, sest tegemist on päris kange värgiga akvaariumiasukatele ja headele bakteritele akvaariumis.

Vesinikperoksiidi mõju on nähtav peaaegu koheselt, kuid märkimisväärset paranemist võib näha peale paari päeva. Kõik oleneb kui tõsiseks olete asjal lasknud minna. Kui sinivetikas hakkab surema, siis tehke veevahetus ja eemaldage surnud osad akvaariumist, et lagunemise käigus ei tekiks jääkainete üleküllust.

Vesinikperoksiidi saab osta apteekidest.

  • Telli välismaalt rohi

Ühe võimalusena on tellida ka välismaalt rohi sinivetika vastu. Kuid siiski peab meeles pidama, et tarne võtab aega. Selle ajaga võib asi aina hullemaks minna.

Üheks selliseks asjaks on „Ultralife Blue Green Slime Stain Remover“. Kindlasti tuleb jälgida pakendil olevat juhendit. Seal küll lubatakse, et ei kahjusta taimi, kalu ega häid baktereid akvaariumis, aga siiski tuleb olla ettevaatlik. Nähtav tulemus ilmub paari nädalaga.

Elustaimed või kunsttaimed?

Magevee akvaariumites on tavaliselt taimed, kas siis kunst- või elustaimed. Antud korral tuleb juttu elus- ja kunsttaimede plussidest ja miinustest. Miks akvaariumis peaks olema taimed ning kumb on ikka parem, kas kunst või päris? Mõlemal on omad positiivsed ja negatiivsed küljed. Peale plusside ja miinuste kaalumist saate otsustada, mis just teie akvaariumisse sobib.

Enamik troopilisi kalu on pärit jõe või järve keskkonnast, kus on rikkalik taimestik, seega taimede panemine akvaariumisse on igati loomulik. Taimed pakuvad kaladele peidupaika ja turvatunnet, kuhu agressiivsemate kalade eest end peita. Taimed pakuvad ka silmailu ja võimalikult looduslähedast elukeskkonda.

Elustaimed

Elustaimed akvaariumis on asendamatud, sest suudavad teha seda, mida kunsttaimed ei tee. Kui kala võtab hapnikku veest ja eraldab süsinikdioksiidi, siis elustaimed teevad vastupidist, võtavad süsinikdioksiidi ja vahetavad selle hapniku vastu. Enamikul korralikult filtreeritud akvaariumitel ei ole probleeme piisava hapnikutaseme hoidmisega, kuid on kasulik vähendada mürgist süsinikdioksiidi taset, eriti üleasustatud akvaariumites.

Elustaimed aitavad ka jäätmete puhul, mis muidu võivad suures koguses väga kiiresti kaladele  ohtlikuks muutuda. Jäätmed akvaariumis tekivad näiteks kalade väljaheitest, taimede kõdunemisest, söömata toidust. Jäätmete lagunemisel vabaneb ammoniaak (NH3), mis töödeldakse bakterite poolt ümber nitritiks (NO2) ning seejärel järgmised bakterid muundavad nitritid vähem mürgisteks nitraatideks (NO3). Akvaariumi kogunevaid nitraate kasutavad taimed toiduna. Seega elustaimed aitavad jääkainete osas su elu lihtsamaks teha, kuid siinkohal peab meeles pidama, et sellepärast ei tohi jätta regulaarset akvaariumi hooldust ära.

Elustaimede lisamine on üks võimalus kuidas vähendada vetika teket akvaariumis. Elustaimed vees tarbivad samu toitaineid nagu vetikadki. Taimede lisamisel jääb vetikatele aina vähem toitu. Hea taimestikuga akvaariumis on üldjuhul vetikate teke kontrolli all.

Nii nagu igal asjal on ka elustaimedel omad miinused. Eks igaüks otsustab ise kui suur miinus üks või teine asi on. Esimene asi, mida taimi planeerides peab tegema on tutvuda taime vajadustega, kui suureks kasvab, kui kiiresti kasvab, millist valgust vajab või kui palju hoolt vajab. Sama tegelikult tuleb teha ka kaladega enne ostu. Kui taimed kasvavad hästi, siis on neid vaja ka aeg ajalt pügada.

Esimene miinus, mis tundub tegeliku miinusena on raskendatud akvaariumi puhastamine. Just põhja sifoonimine taimede vahelt, kuid õigete võtete ja sifooniga pole ka see raske. Samas ei tohi ka põhjapinnast peensuseni puhtaks teha, sest kalakaka on taimedele kui väetis.

Ka akvaariumi sisustuse ja taimede asukoha muutmine on raskendatud, sest taimed ajavad oma juured laiali ning need võivad olla pikemad kui osata arvad. Juba üheainsa taime asukoha muutmine võib segamini lüüa kogu kupatuse.

On kalu, kes kaevavad taimed pinnasest välja või käivad pidevalt neid näksimas. Kuid kalad ei ole ainsad, kellele elustaimed maitsevad, ka teod armastavad neid, eriti pogostemon helferit. Tugevamad taimed on erinevad anubiased, mis peavad paremini vastu ka kalade rünnakutele. Kõige lihtsam on uurida enne taimede või kalade ostu, kas nad sobivad omavahel kui tahate, et taimed puutumata jääks.

Enamus taimi toituvad juurte kaudu ning tahavad taimepinnast tavalise pinnase alla. Äärmisel juhul saab asja lahendada juurepallidega, kuid taimepinnas on kindlasti parem valik. Juurepallid on vajalikud kindlasti echinodorus taimedele, ilma nendeta ei taha väga kasvada. Et elustaimed oleksid lopsakad ja näeksid ilusad välja on neid vaja ka väetada. See just võib tunduda taimede juures keeruline, kuid tegelikult taimede lehtede järgi saab ilusti välja lugeda, missugust toitainet tal vaja on. Niisama suvalisi väetisi akvaariumisse kallata ei tohi, sest nii on oht vetika vohamisele ja väetise üleannustamisele. Võib olla see, mida poes müüja soovitas pole üldse see, mida tegelikult sinu taim vajab. Alati uuri ise eelnevalt internetist või mõne akvaristi käest, millist väetist/toitainet võiks sinu taim vajada.

Elustaimede plussid:

  • Varustab akvaariumi toitainete ja hapnikuga.
  • Looduslik veefilter.
  • Pakub kaladele peidukohti.
  • Loob kaladele looduslähedasema elukeskkonna.
  • Toiduallikas, kuna paljud kalad söövad ka taimi (ei teagi nüüd kas see hea või halb).
  • Aitab vähendada vetikate teket.

Elustaimede miinused:

  • Elustaimed võivad muutuda koledaks, kui nende eest ei hoolitseta.
  • Võite kaotada huvi taimede hoolitsemise eest, kuna tol hetkel paistavad ilusad ja terved. Kuid hiljem taimed muutuvad koledaks.
  • Üldjuhul on elustaimed kallimad kui kunsttaimed.
  • Vajavad väetamist, aga nii on tegelikult ju iga taimega.
  • Üleväetamise oht, kui ei tea mida teed.
  • Kalad võivad taimi süüa, kuid ei pruugi.

Kunsttaimed

Ka kunsttaimed pakuvad kaladele varjupaiku, kuid neil ei ole bioloogilist väärtust ning nad ei varusta akvaariumi toitainete ja hapnikuga. Erinevalt elustaimedest ei vaja kunsttaimed erilist hoolt. Nad ei vaja CO2-te, hooldust ja väetisi. Neil ei ole mingeid olulisi eeliseid, aga samas ei lähe nad ka kõdunema. Neid saab paigutada kõikjale ja pole vaja muretseda sobiva substraadi kasutamise pärast. Nad ei vaja tehniliselt mingit substraati, kuigi enamik inimesi otsustab kasutada liiva või kruusa, et akvaarium oleks võimalikult loomulik.

Kunsttaimede plussid:

  • Võib näha eluline välja.
  • Vajab minimaalselt hooldust.
  • Ei vaja väetisi ega taimepinnast.
  • Ei lagune ega kõdune.
  • Taskukohasemad kui elustaimed.

Kunsttaimede miinused:

  • Ei tooda hapniku ega varusta toitainetega.
  • Ei kõlba söögiks.
  • Ei tarbi toitaineid.

Isiklikult leian, et paremad on ikkagi elustaimed, sest need on silmale ilusamad vaadata. Aitavad vetikat kontrolli all hoida ning kasutavad liigseid toitaineid. Kuid kui kalad kaevavad taimed pidevalt välja (ahvenad) või söövad elustaimed ära (kuldkalad), siis võiks panna kunsttaimed, kuid see ei asenda elustaimede kasulikkust.