Tsüanobakter ehk sinivetikas

Sinivetikas akvaariumi klaasil

Tsüanobakterid (Cyanobacteria; traditsiooniline nimetus Cyanophyta) ehk tsüanoprokarüoodid ehk sinivetikad ehk sinikud on peamiselt vees elavad bakterid. Neid leiab tegelikult kõikjal kus leidub vett: lompidest, niisketelt pinnastelt, puukoorelt, veekogudest nii soolases kui ka magevees,  polaaraladelt, troopikast ja ka ajutiselt niisketelt kividelt kõrbest. Raske uskuda, aga mõned liigid elavad isegi loomade karvade vahel, andes loomale roheka varjundi, nagu vihmametsades elavatele laiskloomadele vihmaperioodil. (Võid googeldada green mammals või sloth.)

Tsüanobakterid ei ole lähedases suguluses teiste vetikateks nimetatavate organismidega. Tegelikult pole nad päris vetikad, vaid niisketes kohtades ja vees elavad fotosünteesivad bakterid. Nad sarnanevad ehituselt bakteritele, kuid eluviisi ja välimuse poolest vetikatele. See on ka põhjus, miks nende vastu ei saa päris samamoodi võidelda nagu vetikate vastu. Nimi sinivetikas on seetõttu eksitav.  Tsüanobakter on niitja struktuuriga, kasvab kiiresti ja võib katta taimede lehed, dekoratsioonid, tehnika, põhjapinnase ja klaasi (iga võimaliku pinna akvaariumis). Väljakorjamisel puruneb kiiresti ja levitab pisikesi osakesi, mis on sageli inimsilmale nähtamatud, ka mujale akvaariumisse. Kuigi tsüanobakteri paralleelnimetus on sinivetikas, pole nad kõik tingimata sinakasrohelist värvi. See võib varieeruda rohelise, pruuni, musta ja isegi punaka värvi vahel.

Tsüanobakter sinivetikas käel Tsüanobakter põhjapinnasel

Enamus tsüanobakterite liike ei ole kaladele otseselt ohtlikud. Antud juhul ei toimi vetikatoiduliste kalade ja tigude sissetoomine akvaariumisse, sest tegu ei ole vetikaga vaid bakteriga. Kalad lihtsalt ei söö seda. Erand on spirulina, mis on üks väheseid söögiks kõlbavaid sinivetikaid, aga see ilmselgelt ei ole see liik, mis sul akvaariumis on. Taimedele ei ole sinivetikas hea, sest kui see kasvab lehel, siis ta blokeerib ära valguse, aga taimedel on valgust vaja.

Sinivetikas taimede lehtedel Sinivetikas akvaariumis

Miks sinivetikas tekib?

Sinivetika tekkepõhjuseks on tavaliselt üleliigsed jääk- ja toitained (N03, PO4, lämmastik). Nende kasvu soodustavad eriti fosfaadid (P04), mille kõrge tase tekib jäätmete lagunemisest ja akvaariumi mittehooldamisest. Fosfaatide allikad on söömata toit, taimede ja vetika lagunemine, väljaheited, surnud loomad akvaariumis, akvaariumisoolad ja mõnes piirkonnas võib kraanivesi rohkem fosfaate sisaldada kui tahaksid.  Tsüanobakterite põhjuseks on tavaliselt nagu juba öeldud liigsed toitained ehk vähene akvaariumi hooldamine, liigne valgus, kehv veeringlus (vesi ei ringle korralikult näiteks dekoratsioonide ja taimede juurest/tagant, kuid see ei ole alati määrava tähtsusega), püsiv kõrge veetemperatuur (eriti suvel) ja loomulikult antud bakteri sissetoomine taimedega, vee või mõne muu viisiga. Seega soe ja toitainete rikas vesi on sinivetikale ideaalseks elukeskkonnaks. Suvel on oluline hoida veetemperatuur akvaariumis madalana. Täpsemalt vaata kuidas seda teha siit.

Sinivetikas suudab fotosünteesida ka madala valgusintensiivsuse juures ehk akvaariumi pimendamine alati ei aita. Ikkagi tuleks vältida liigset valgust.

Kuidas ennetada sinivetika teket?

Kuna toitainete üleküllus on üks peamisi faktoreid, siis regulaarsete veevahetuste tegemine (20-30%)  ja akvaariumi hooldamine aitab ennetada nii vetikate ja ka tsüanobakterite võimutsemist. Nitraatide ja fosfaatide kõrge tase soodustab igat tüüpi vetika ja bakterite kasvu.

Väldi kalade ületoitmist. Anna toitu väikeste portsjonitena, mille kalad jõuavad korraga ära süüa. Vaata, et toit ei jääks põhja vedelema või veepinnal olevatesse taimedesse kinni. Kõik üleliigne tuleks eemaldada. Kalatoidu lagunemisel tekib fosfaat, mis soodustab sinivetika kasvu. Liigse toidu ja väetise saab veest eemaldada veevahetusega. Testi, kas sul ikka on vaja akvaariumisse lisada fosfaati (PO4) või nitraati (NO3). Kui lisad fosfaati (PO4) ja testide järgi antud aine tase ei tõuse vees, siis peab kaaluma uue veetesti soetamisele, sest kahjuks mõnikord nad valetavad.

Ka valgusel on oma roll. Jälgi, et akvaarium ei oleks aknale liiga lähedal ja peale ei paistaks otsest päikesevalgust. Õppige tundma oma akvaariumi ja leidke sellele sobiv lambi põlemisaeg. Olenevalt taimede, väetiste ja muudest faktoritest võib 10 tundi valgust mõnes akvaariumis panna vetika ja ka sinivetika vohama. Kui aga lühendada valgusti põlemisaega, siis võib see taanduda ja sootuks kaduda. Kuid tavaliselt ainult sellest ei piisa. Ka vanad lambipirnid võivad aidata vohamisele kaasa.

Üheks sinivetika soodustavaks teguriks peetakse ka mittekorraliku veeringlust. Kui akvaariumis on palju taimi või dekoratsioone või lihtsalt filter on nõrk, siis väheliikuvamatesse kohtadesse võib tekkida sinivetikas. Näiteks põhjapinnas on vastu klaasi ning valgus paistab sinna peale. Vaata allolevat pilti. Kuid see ei ole kindel reegel.

sinivetikas põhjapinnase ja klaasi vahel

Tsüanobakterist on väga raske lahti saada, sest see suudab jääda ellu ka väga rasketes tingimustes. Tegelikult ei ole leitud ühte kindlat põhjust, miks see tekib. See on pigem kombinatsioon kehvast hooldusest, valest valgusest ja soojusest.  Lihtsam on seda ennetada kui võidelda tagajärgedega.

Kuidas sinivetikast vabaneda?
  • Vesinikperoksiid (H2O2)

3% vesinikperoksiidi tuleb süstida otse sinivetika koldesse. Mitte mingil juhul ei tohi mehhaaniliselt eemaldada (klaasilt kraapida, ribadena ära tõmmata), sest nii lendab see üle terve akvaariumi laiali ning hiljem on sellest hulga raskem lahti saada. Vesinikperoksiidiga tuleks tegutsema asuda kohe kui näed kasvõi väikest sinivetika kollet akvaariumis.

H2O2 on tugev oksüdeerija. Oksüdeerimise käigus laguneb vesinikperoksiid (H2O2) hapnikuks (O2) ja veeks (H2O).

Enamus taimed kannatavad antud ainet ning seepärast ei tohiks karta taimel olevat kollet. Mõned taimed võivad heledamaks muutuda ajutiselt, kuid see ei ole ilmtingimata märk sellest, et taim on surnud. Samblad kahjuks nii hästi ei talu vesinikperoksiidi ja saavad kahjustada, aga parem väike samblakadu kui tsüanobakter akvaariumis. Filtrisse ei tasu seda süstida, sest tapab kasulikud bakterid.

Süstimisega tuleb olla täpne, sest see laguneb valguse toimel suhteliselt kiiresti hapnikuks ja veeks. Süstimise ajaks peaks välja lülitama filtri, et aine jõuaks ikka sinivetikani, mitte ei läheks kohe mööda akvaariumit laiali. Ohutuse mõttes tuleks teod, kalad ja krevetid süstitavast kohast eemale ajada. Kui sinivetikas hakkab eraldama mullikesi, siis see tähendab, et aine toimib ehk oksüdeerub.

Internetis leidub erinevaid soovitusi doseerimise kohta. Võimalikult ohutuks kasutuseks võiks doseerida 8 kuni 15ml 50 liitri vee kohta. Tundlikumate krevettide ja noorkalade puhul alusta väiksemast kogusest ning vajadusel suurenda. Ei soovita annust suurendada üle maksimumi, sest tegemist on päris kange värgiga akvaariumiasukatele ja headele bakteritele akvaariumis.

Vesinikperoksiidi mõju on nähtav peaaegu koheselt, kuid märkimisväärset paranemist võib näha peale paari päeva. Kõik oleneb kui tõsiseks olete asjal lasknud minna. Kui sinivetikas hakkab surema, siis tehke veevahetus ja eemaldage surnud osad akvaariumist, et lagunemise käigus ei tekiks jääkainete üleküllust.

Vesinikperoksiidi saab osta apteekidest.

  • Telli välismaalt rohi

Ühe võimalusena on tellida ka välismaalt rohi sinivetika vastu. Kuid siiski peab meeles pidama, et tarne võtab aega. Selle ajaga võib asi aina hullemaks minna.

Üheks selliseks asjaks on „Ultralife Blue Green Slime Stain Remover“. Kindlasti tuleb jälgida pakendil olevat juhendit. Seal küll lubatakse, et ei kahjusta taimi, kalu ega häid baktereid akvaariumis, aga siiski tuleb olla ettevaatlik. Nähtav tulemus ilmub paari nädalaga.

Add a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *